Värvid ja nende mängud ehk "Palun tumevalget koos neoonhalliga"

Sina võid ju nutta ja paluda, suisa anuda põrandal maas, aga värvidel on oma maailm ja sadistlikud mängud meie meeltega igapäevane hommikusöök. Mäletate veel seda peaaegu sotsiaalse ilmasõjaga lõppenud draamat mitmes vaatuses, kus peaosas oli sinine (valge?) kleit mustade (kuldsete?) detailidega?

Mis värvi on pintsak?

Sinine, mis päikese käes sillerdab justkui lõbusat viit, omandab pilves ilmaga hoopis hallikaid noote ning keegi peale pintsaku omaniku poleks aimanudki, et pildil kujutatakse musta smokingut (mitte halli ... ega pruuni ... ega beeži).

Alustuseks on juba värvide valik lõputu. Näiteks eristab Pantone üksi juba „ainult“ 1867 eri nn spot-värvi, lisaks tuhanded värvikaardid neoon, metallik, pastell, lahjenduste ja muude töötlustega ning loeb ka otsene seos pinnaga, kus neid värve kasutatakse. Täpselt sama pigment (koodi järgi) jääb siidil, polüestril või linasel kangal hoomamatult erinev ja olenevalt pinna töötlusest võib sama punane jääda paberil „lahjem“, kui värvikaart ette nägi. Kõigil värvidel pole isegi nimetust, samas küsitakse meilt tihti selliseid toone nagu päikesekollane, tumevalge, elektrisinine, mururoheline ja Mariliisi erilist lemmikut sinepitooni.

Kui aga vaadata päikest, siis see särab iga päev pisut eri tooni kollakalt - õhtupäike võib olla sügav, kergelt oranžikas kollane, keskpäeval aga „näeme“ kollase asemel peaaegu valget. „Elektrisinine“ põhjustas stuudios tuliseid vaidlusi – on see erk ja hele sinine või pigem säravate, aga samas tumedamate nootidega. See ei ole kuskil defineeritud ja toon „elektrisinine“ eksisteerib vaid inimeste peas. Sinepitoon on praegu mõistena väga populaarne, aga ka see varieerub pehmest säravast kollasest tuhmi tumeda kollaseni, läbides vahepeal rooskaid ja kohati ka rohekaid noote.

Arusaamatuste vältimiseks on meie ülesanne delikaatselt välja selgitada, millist tooni on kliendi muru või mis värvi on tema taevas (mis peaks olema sinine).

Mängu sekkub tekstuur

Kui ka tooni saame paika, siis sellega värvide vallatused veel ei lõpe. Täpselt sama tooni tüll ja siid on ikka silmale vaadates pisut erinevad. Kuigi tootjad näevad vaeva, et sarnastes toonides eri materjale pakkuda, siis lõpuni ei õnnestu see kunagi. Füüsikareeglid, valguse peegeldumine ja muud elulised piirangud. Täpselt samast tehasest tulnud sama tootja sama koodiga sama tooni tüll, mida on saada mati või sädelusega, jätavad absoluutselt erineva mulje. 

Värvierinevuseks piisab ka sellest, kui üks tükk kangast on mõni aeg seisnud valguse käes, samas teine jupp kindlalt rullil ja riiulis. Võtke kunagi kodus pildid seintelt, pikemalt seisnud piltide kõrval on selgelt tapeedi või värvi pleekimine näha.  

Ka iga pesukord ja triikimine jätab värvile oma märgi. Tänapäeva kvaliteetsed kangad kannatavad õnneks päris palju pesutsükleid, kuid keskkonna ja rõiva hoidmiseks pese nii harva kui võimalik ja nii tihti kui vaja. Veel paar sajandit tagasi ei pestud pealiskleite kunagi, heal juhul harjati alumiselt servalt maha tolm ja kuivanud muda. 

Värvide segasaun ehk kuidas sinine hakkab roosat „segama“ 

Millal saab kollasest tüllist roosa?

Väga suur mõjutaja on see, millised värvid rõiva valmistamisel kõrvuti panna. Roosa on halli kõrval malbe, aga törts säravvalget muudab segu erksamaks. Sama kangas pildistatuna või vaadelduna valgel või mustal taustal näib eri tooni.

Hiljuti käis meil stuudios pruut, kes soovis pulmakleidiks katsetada kuldse ja valge kombinatsiooni. Vaatlesime kuldse sädelusega valget tülli. Kui tüll asetada lumivalgele aluskangale, oli mulje särav ja klaar. Asetades see kreemikamale naturaalvalgele kangale, muutus üldpilt hoopis rohekaks. Vale värvi aluskangas või aksessuaar võib rikkuda kogu kleidi üldmulje ning muuta valge tuhmilt halliks või antiikselt kollakaks. 

Digitaalne värv

E-poes säravaid seelikuid või kleite lapates võib rõiva koju jõudmisel olla pettumus suur, sest värv pole teps mitte see, mida oodati. Isegi meie oleme tellinud veebipoe piltidel särava punasena näiva pitsi, mis pakist välja võttes oli nii kärts oranž, et silmadel oli esimese hooga valus vaadata.  

Miks ei näe värve arvuti/mobiili/tabletiekraanil täpselt nii, nagu nad on? Esiteks ekraan. Kalibreerimata tavaekraanid kipuvad värve moonutama, lisaks mängides ekraani tumeduse-heleduse nupuga, mängib kohe ka värv. Mõned ekraanid on sinakamad, teised kollakamad. Paljude nutiseadmete ekraanil on komme „silmade säästmiseks“ pimedal ajal vaikimisi ekraani tooni muuta. Palju oleneb ka sellest, kus ekraani vaadeldakse: kunstvalguses on tulem üks, päikese käes teine ja pimedas teki all öösel vaadates hoopis kolmas. Oma süü on siin ka kasutataval veebibrauseril või rakendusel – mitte kõik keskkonnad ei suuda värve näidata nii, nagu kuskil kaugel disainer või fotograaf on soovinud. Meie endagi fotograaf Nele Suurna on juukseid peast katkunud, võrreldes värve piltidel, mida ta näeb oma ekraanil ühes või teises programmis, brauseris või sealsamas kõrval istuva stuudiokaaslase sülearvuti ekraanil või telefonis.

Erinevad värvid töötlusprogrammis ja veebis

Samuti pilt ise - kuidas, mis tehnikaga, mis valguses, mis taustal on see tehtud ja kuidas töödeldud, kui palju on muudetud valgustasakaalu, et pilt oleks „soojem“ või „erksam“. Päevavalgus annab ühe tulemuse, päevavalguslambid või led'id teise. Odavamad leedid vilguvad näiteks valge-lilla-rohelise valgustriipe. Nii võib oskamatu pildistaja saada pildi, mille ülemine ots on rohekas ja alumine lilla ning tasakaalu ei saa seda kunagi ning mõnikord on see lihtsalt vältimatu.

Rohelise ja lilla valguse kokkupõrge

Aga mis siis saab? Kuidas ma tean, mis on „õige“ värv? 

Midagi ei saa, nii lihtsalt on. Kuigi me tahaksime, et vaataksite meie pilte ainult kalibreeritud monitoridega valgusküllases kohas, siis teame, et seda ei juhtu kunagi.

Kõige täpsema tooni soovitud rõivale saab kohapeal stuudiosse tulles ja ise valides. Näiteks on meil keskmiselt alati stuudios pea 20 erinevat roosat või valget kangast. 

Samas saame aru, et kõigil seda võimalust pole ja katsume alati võimalikult soovitud tooni leida, kuid palume mõistvat suhtumist, kui see 100% ei õnnestu. 

Värvidest veel rohkem on erinevaid inimesi. Kui meie fotograaf suudab märgata ka kerget toonierinevust, siis 80% inimestest ei märka mingit vahet. Naised kipuvad rohkem värvi eristama, kuid armastavad ka leiutada nimesid nagu „virsik“ ja „münt“, mille kohta mehed hoiavad kahe käega peast kinni ja ütlevad, et „me ei tee ju parajasti kooki!!! Need on ROOSA ja HELEROHELINE ju!“ 

Kitsama värvigamma kujutlusega isikutel tuleb valida vaid musta, valge, halli, punase, lilla, roosa, oranži, kollase, rohelise ja sinise vahel. Nendega saame me alati kindlasti pihta...vahemikuna vähemalt :D



Eelmine
Miks tüll ei ole lihtsalt tüll?
Järgmine
Täiuslik lasteaia lõpukleit

Vastused puuduvad

Email again: